Virtuaalmaailma võlu ja valu

Möödunud nädalavahetusel tegin eksperimendi. Reede õhtul lülitasin interneti telefonist välja ja otsustasin, et ei lülita sisse enne pühapäeva õhtut. Tunnen juba pikemat aega, kuidas kogu aeg “kättesaadav” olemine kõigi jaoks, on väsitav.

Sest olen sedasorti inimene, et kui keegi kontakteerub, siis tunnen vajadust koheselt vastata. Isegi, kui aega pole, siis kripeldab, et pekki, peaksin vastama-peaksin vastama. Kusjuures!!, Sama eeldan ka teistelt. Ja kui ma kohe vastust ei saa, siis tunnen ebamugavust. Kui totter!

Mõtlesin, et vahelduseks lihtsalt olen. Nutika küljes rippumine ja pidevalt “kättesaadav” olek, on sõltuvus. Räme sõltuvus! Tõdesin seda juba mõned kuud tagasi, kui jälgisin ennast ja oma lähedasi, kes IGAL vabal hetkel haarasid telefoni järele. Nii, kui mingi tegevus peatus või katkestus, oldi koheselt ninaga nutikas.

Vaatasin filmi, reklaamipaus - nutikas. Katsin laua, et sööma hakata, ootasin last sööma - nutikas. Proovis oli paus - nutikas. Autosse, kõrvalistmele - nutikas. Lasteaeda jalutades - muidugi nutikas! KOHUTAV! Nagu teisiti ei oskakski enam? Lihtsalt olla ja ringi vaadata ei oska. Hingata enam ei oska. Tundsin, et ei, pean tegema restardi.

Mis siis muutus? Avastasin, et õnneks oskan endiselt hingata. Lihtsalt kulgeda. Vaatasin ja muigasin omaette, jälgides lapsi onni ehitamas. Õhtul leidsin öökapilt mitu kuud tagasi pooleli jäänud raamatu. Pühapäeval sai isegi kinos käidud ja dokumentaalfilmi vaadatud, mis pakkus mõtlemisainet.

Kui rõvedalt aus olla, siis tunnistan, et sisimas kogu aeg kripeldas mõte: „Ah lülita nett sisse, mis lollitad, äkki kellelgi on vaja midagi!“ Ent sel hetkel taandasin end sellest mõttest. Aina uuesti ja uuesti. Mõtlesin, et kui kellelgi midagi väga vaja, siis helistab. Mis te arvate, kui palju kõnesid mul oli P õhtuks? Jah, null. Aga mis arvate, kui palju sõnumeid messengeris oli? Kui õigesti mäletan, siis seitsmes erinevas aknas.

Mulle tundub, et me ei oska enam vahetult suhelda. Enamusel pole enam teineteise numbreidki. Ja see on ka mu enda isiklik avastus, kui ühel hetkel oli kedagi kiiresti kätte vaja saada ja no ta ei vastanud ju messengeris kohe (!) ning mõtlesin, et ok helistan – aga upsi, numbrit polnud. Hakkasin isegi naerma, et mul puudub kolleegi telefoninumber, kellega muidu igapäevaselt FBs jutustan...

Kõik toimub läbi virtuaalmaailma. Isegi kiireloomulisi küsimusi küsitakse läbi messengeri. Justkui see on normaalne, et ripungi telefoni otsas kogu aeg. Nii kui “plinn” käib, jooksen ja haaran. Kõik muu jääb tol hetkel tagaplaanile ja haaran kiiresti kapil/diivanil/voodil/taskus oleva nutika. Ja nii ongi! Oligi! See eeldus pidas paika. Ja see on õudne.

Mul on sellest tänaseks pohmakas tekkinud. Vabastav oli mitte olla kättesaadav, aga teisalt ahistav oli kogeda, kui sõltuvuses olen sellest kättesaadavusest ja pidevast FB infovoo värskendamisest. Ja kui tühjaks see „kogu aeg kõigi jaoks olemasolemine“ pigistab.

Veel kinnituse sellest haiglasest sõltuvusest sain täna hommikul, kui kohvitasin tuttavaga. Ta ütles, et hirmsasti tahaks leida aega õhtuti raamatute lugemiseks, aga kuidagi ei jõua selleni. Küsisin, et mis teed selle asemel? Ja ta vastas, et telefonis istun. M.O. T. T.

Hakkasin muigama ja ütlesin, et alusta sellest, et ära istu telefonis. Tee endale tass münditeed ja võta hoopis raamat kätte. Tee see otsus teadlikult. Aseta telefon hääletule panduna endast võimalikult kaugele, et ei kuule selle piiksumist või vibreerimist ja alusta sellega, mis tegelikult su hinge toidab.

Kõik saab alguse esimesest sammust. Ja teadvustamisest. Mina teadvustan, et virtuaalmaailm on lõks; et see jõhkralt sööb mu aega. Selles on võimalik end väljendada kiiresti väga kehvasti. Ja mis kõige olulisem - see vähendab iga päevaga oskust mul tunda end tervikuna ning viibida rohkem iseendaga, oma lähedastega ja looduses.

Proovige teiegi mõni nv-s nett lihtsalt välja lükata. See on väga vabastav. Järsku avastate, et on palju rohkem aega. Ja viimaks märkate, KUI sõltuvuses olete millestki, millel ei ole tegelikku sisu ega mõtet. Mida see skrollimine siis tegelikult annab? Midagi. Võtab ainult. Aega, energiat, eneseheaolu.

Mis on Su jaoks olulisem? Olla kättesaadav 1000-le “sõbrale” oma FB sõbralistis või käputäiele inimestele ja iseendale PÄRIS MAAILMAS? Mina valin enda.

Foto: Fotograatsia