Üksi Saaremaale? Ei! Aga "jah" kõlab paremini.

Ma tahtsin väga minna ringreisile. Üksi. Või siis kellegagi, keda armastan. See oli nii ilus soov ja unistus, mida endaga kanda ja siis oodata selle täitumise võimalust. Vahepeal on elus nii, et unistada ja oodata on ilusam, kui reaalsus. Aga seekord oli teisiti.

Reedel asusin teele. Üksinda. Mäletan, et kui otsustasin, et lähen, siis valdas mind magus kõdi. Ja mõni päev hiljem, kui reedene päev hakkas lähemale jõudma, tekkis hinge klomp. Ma ei mõistnud selle olemust. Olin ju pikalt sellisest plaanist unistanud, miks siis selline kohatine ebamugavustunne ja ebakindlus. Istusin selle tunde otsas ja püüdsin märgata, kas tegemist on hirmuga „üksi minemise ees“ või on minusse kerkinud hoiatav eelaimdus. Mitu päeva kulges selle tunnetamises, aga ma ei andnud alla. Olin endale lubaduse andnud ja ma ei tahtnud sellest taganeda. Aga vastust ka ei saanud.

Kui reedene päev kätte jõudis ja üksnes paar tundi oli stardini, siis hakkasin pakkima. Kuulasin enda lemmikmuusikat, jõin kohvi ja sättisin end teele. Ikka hinges veider kriipimistunne. Ma olin endiselt hämmingus. Aga tahtsin sellest läbi minna. Kasvõi selleks, et end mõista paremini.

Ühel hetkel seisin keset tuba. Reisikott jalge ees. Raamat ja luulemärkmik nende peal. Seisin ja hingasin. Mõtlesin, et nüüd ongi see käes. Kas praegu või eikunagi. Küsid, et miks ei kunagi? Sest kui taganeme millestki, mis on juba planeeritud, hirmu tõttu, siis hirm on see, mis meisse jääb ja plaan taganeb. Unistus on nagu armastus – see tahab meid üllatada olukordades, kus ei oska teda oodatagi. Ja, kui unistus on juba tulnud, end näidanud, minu ette seadnud ja elu on toonud võimalikkuse selle elluviimiseks, siis tuleb see unistus sülle haarata. Kui aga too hetk alla vanduda, mis iganes hirmule, mis tol hetkel võib valitsevaks olla, siis unistus lahkub. Lahkub teadmisega, et mina ei olnud tema saabumiseks valmis. Ja äkki ma päriselt ei soovinudki teda.

Selle mõtte peale haarasin koti õlale ja astusin koduuksest välja. Palusin kodul end viisakalt üleval pidada ja lubasin talle, et tulen kolme päeva pärast tagasi. Ta sosistas: „Head teed!“ Panin koti pagasiruumi, istusin autosse, käivitasin auto, panin käima lemmiklaulude listi, mille olin selleks tripiks koostanud ja tagurdasin parklast välja. Igal hetkel kogedes värelust sisemuses ja kätevärinat. Ma ei saanud endast aru. Liikusin edasi. Viimaks jõudsin linnast välja ja maanteele. Avastasin, et auto on pärnalt langevat mahla täis ja kleepus ning akendest oli kehv nähtavus. Mõtlesin, et oleks pidanud pesulas käima... Kui ühtäkki hakkas ladinal sadama. Ja sadas nagu oavarrest u 7 minutit. Ma purskasin selle peale naerma, laususin „aitäh“, sest ma teadsin, et Elu on minuga. Ja seejärel saabus vabanemine.

Mõistsin, et ebamugavustunne oli seotud hirmuga minna üksi Saaremaale. See oli muster, mis oli jäänud lapsepõlvest. Lapsena olid saarde minekud suured ettevõtmised. Ema pakkis, isa pesi autot õues, lapsed ärevusest lõhki minemas. Kaasa sai võetud söögimoon saia, sardellide ja tomatiga, hunnik riideid, telgid ja magamiskotid. See oli aastasündmus, mida alati ootasin. Aga olin seda teinud, olles laps ja mitte vastutuse võtja ning korraldaja. Nüüd olin ise vastutajarollis ja kartsin seda. Kartsin olla see, kes läheb, mitte ei ole see, keda viidakse. Aga lõhkusin mustri ja minust voolas välja julgus.

Uhkes üksinduses veedetud neli tundi, mil hilisõhtul sõitsin, saatis mind sisemine eufooria. Avastasin end pidevalt omaette naeratamas. Kõik oli nii ilus! Loodus, tempo ja minu seesmine tunne. Peatasin, kus tahtsin, tegin pilte, millest tahtsin – loodusest, inimestest, endast. Ja mida sügavamale jõudsin teekonnal endani ning kaugemale kodusest keskkonnast, seda tugevamalt tundsin, kui õige oli mu otsus.

Terve nädalavahetus oli täis endasse vaatamist, huvitavaid inimesi, siiraid jutuajamisi, palju looduses ajaveetmist. Tegin nii mitu tegevust, millest olin üksnes unistanud. Ja iga kord, kui sain teha nö linnukese taha mõnele soovile või mõttele, tundsin, kuidas üks tahk minus on lisaks tulnud. Või justkui avasin uue ukse enda sees. Ma tundsin rahu. Väga sügavat meelerahu. Kogesin enesekindlust, armastuse kohalolu iseendas, elu nautimist. Ehk isegi esimest korda elus.

Teinekord on vaja minna lihtsalt jõuga ja meelekindlusega hirmust läbi. Kui esmane emotsioon mingi otsuse langetamisel on positiivne, siis tuleb seda endale meelde tuletada, et just hea tunne oli esimene tunne. Kõik, mis sellele heale tundele järgneb, on seotud eelnevate kogemustega, hirmudega ja tühiste projektsioonidega, mida alateadvus justkui meie kaitseks loob, aga mis tihtipeale meilt julguse mugavustsoonist välja astumiseks ära võtab.

Ja tänu sellele üksikäimisele, tegin täna – üks päev hiljem – taas ühe soovi teoks. Julgus sünnitab julgust, usaldus usaldust ja armastus armastust.