Tulemus peab olema rõõm

Alates tänavu aasta kevadest olen avastanud hommikud enda jaoks. Ilmselt olen alati olnud pigem hommiku- kui õhtuinimene, sest kipun õhtuti diivanile magama jääma... :/ Ent mõni aeg tagasi katseeksitusmeetodi tulemusel leidsin end hommikul jooksma minemas ja jäin sellesse kinni.

Ma ei salli enese sundimist. Samas kavalat meelitamist, sisemist kõditamist, on okei taluda – kui see on õilsa eesmärgi nimel. Õhtuti väsinuna trenni tegemine on mind viinud endaga vastuollu aastaid. Meelitan, kuis jaksan, vaimu peale ei tule. Ma ei saa midagi teha, kui vaimu peal pole.

Olen enda elus liikunud selles suunas, et mida iganes teen - sellega peab kaasnema rõõm või selle tulemus peab olema rõõm. Nii ka füüsilise liigutamisega. Armastan hommikuid, kui olen jooksmas käinud. Just seda tunnet peale treeningut. Alati pole lihtne minna (vaja natuke kõditada end), aga ka tahtejõud ja meelekindlus on lihas, mis vajab treenimist. Ja peale harjumisaega, ei vaja see lihas enam nii palju „kõditamist“. Ausalt.

Mitmed on küsinud minu käest: „Noh, kui pikalt jooksed ja mis ajaga?“ Pean tunnistama, et iga kord oli nii piinlik vastata sellele küsimusele, sest ma ei ole tegelikult üldse hea jooksja. Ma ei julgenud seda aga tunnistada. Ma ei julgenud jääda iseendaks. Kuniks ühel hommikul, kui tuttav taas küsis, mõtlesin, et mida mul kaotada on ja ütlesin:
„Ma ei jõua palju joosta. Jooksen 2-4 km ja 25-30 min.“ „No, eks see tempo ka tuleb, ära muretse,“ vastas tuttav kulmu kergitades.

Ma hakkasin naerma selle peale, sest mõistsin, et minu eesmärk pole jõuda võistlustele; kellelegi ära teha; joosta tohutuid distantse; tipptasemele end treenida või joosta maratone. Absoluutselt mitte. Ma teen seda ju iseendale! Seetõttu ei vaja välise keskkonna heakskiitu, kas hommikune 4 km ring on piisav või mitte. Naljakas, kas pole, et nii palju otsime tunnustust?

Igal juhul, hea tunne on peale treeningut. Minu jaoks on hommikune liigutamine teraapia. See on iseendaga olemise hetk. Hetk, kus nuusutan sügist ja märkan puuvõrel koputavaid rähne ja peatun, et langenud lehti pildistada.
Viivuke, kus kuulan muusikat vastavalt tujule. Sellest tulenevalt sättub ka tempo. See on aeg, kus tänan loodust tema värvimängu eest. Tänan iseennast, et ikka ja jälle ei lase mugavusel ning laiskusel võita. Ja tunnen - päriselt tunnen - et teen midagi enda heaks. See on TUNNE, miks ikka ja jälle „sunnin“ end liigutama. Mitte distantsi, aja ega võistluse pärast. Just see tunne on oluline. Ja see tunne on rõõm.

Loodan, et suudan alati jääda iseendaks. See annab vabaduse elada rõõmus ja just nende parameetrite järgi, mis mulle kõige paremini sobivad.