Peitusemäng kaaslase otsingul

Istusin üle pika aja sõbrannaga kohvikruusi taga ja rääkisime suhetest. Viskasime nalja enda üle ja natuke ka meie eludest lahkunud partnerite üle. Üldse mitte halvas valguses. Vaid pigem mõttega:

„No jälle ei õnnestunud!“
„Kellele neid suhteid ikka vaja on?!“
ja parim – „Pekki, tugevatel naistel polegi kedagi vaja!“

Peale viimast öeldut, kaotasime pilgu ajutiselt aknast välja. Sest sisimas soovime kõik enda kõrvale inimest, kellega igapäevaelu jagada. Isegi, kui seda ei tunnistata. Sest igavikuline üksildus pole teabmis köitev. Aga eks see selline „hapud viinamarjad“ olukord jälle oli.

Vaikus viibis kauem kui arvasin. Äkitsi hakkas  sõbranna rääkima, mis tema südamel on. Siiralt. Ilma kilbita. Mega ilus.

„Kaidi, olen avastanud, et järjepanu kukun suhtesse vale inimesega. Esialgu tundub kõik ilus ja hea, aga paari kuu möödudes olen kadunud ja segaduses. Jälle.“

„Viimane kord näiteks... Ta oli nii meeldiv mu suhtes. Väga soe, tähelepanelik. Ja ma tõesti meeldisin talle. Pealegi, ma ei ole oma elu jooksul saanud väga palju positiivset tähelepanu meestelt. Kuidas ma ütlen talle ära? Kuidas ma ei astu sellise inimesega suhtesse? Ma ei taha olla talle võlgu.“

„Ahh? Sa ei taha olla talle võlgu? Mille eest?“
„No, selle eest, et ta on minu vastu nii tore. Pean ju millegagi talle tasuma.“
„Ee, jah. Osta nt pudel viskit või autopesula kinkekaart. Sa ei pea inimesega suhtesse astuma lihtsalt seetõttu, et tema on sinuga meeldiv. Sa võid öelda „ei“, kui ei tunne sarnaselt.“
„Aga siis olen ju ebaviisakas? Ma ei taha inimesele haiget teha.“
„Aga nii ei anna sa endale võimalust kohtuda inimesega, kes päriselt sulle sobib, kelle puhul ei tunne võlgu olemist.“
„Nojah. Ühel hetkel olen ikka armunud ja isegi korra armastanud...“
„Jah, aga sobimatuse tõttu olete ju ikka lahku läinud?“
„Seda küll.“

Vestlus jäi mind kummitama. See oli äratuskõne, mis selgitas nii mitmeidki olukordi minu elus. Ja mitte ainult romantilistes suhetes.

Hakkasin mõtlema, kui tihti olen teinud vale otsuse üksnes seetõttu, et ei taha teisele teha haiget? Või olla ebaviisakas? Kas ütlen „jah“ lihtsalt seetõttu, et tahan olla meele järele?

Kui sageli sean iseenda heaolu tagaplaanile, et teist inimest teenida? Kui palju väärtustan enda aega, enda armastust – enda elu?

Sest, lõppeks, mis siis on oluline? Näidata end heast küljest, uskudes (ja lootes), et partner on minuga aus ja siiras – samas, kui ma ise pole?

Või ollagi rämedalt aus, näidates kõiki enda seitset palet? Ka neid, millele pole lihtne valgust heita; mille puhul kardan, et mind ei suudeta armastada; et ma ei sobi või ei ole piisav; mille puhul võib teine inimene käed tõsta ja öelda: „I’m too old for this sh*t!"

Arvan, et ausus on vajalik. Tulebki laduda kõik kaardid lauale, lootes, et kaaslane suudab ka mitte nii ilusaid külgi armastada. Sest tõde tuleb alati välja.

Mida vanemaks saame, seda vähem aega meil jääb. Kõige jaoks. Ka partneriga peituse mängimiseks.

Ühel hetkel jõutakse niiehknii iseenda tõelise aktsepteerimiseni. Ka oma negatiivsete külgede. Sest enda mõtete eest pääsu pole ja lihtsam on teha vaherahu. Muudmoodi enesega rahu ei suuda sõlmida. Või leida hingerahu.

Aga just seda viimast otsitaksegi. Lisaks heale suhtele. Ent hea suhe ei saa ellu tulla, kui endaga rahulolu pole.

Ah, et miks? No, lisan siia lõppu siis ühe hästikõlava, tuntud ja koliseva klišee: „Armastus algab sinust endast. Kui sa ise ennast ei armasta, siis miks peaksid seda tegema teised?“