Naistepäevamöll

Minus on naistepäevamöll möllanud paar päeva. Ma ei teagi päris täpselt, mis mind häirib. Eriti veel, kuna olen ise naine, kes sai palju tähelepanu sel päeval, aga mind sügavalt häiris see pushitud virr-varr naiste ümber. Toimus justkui võidujooks naiste hea tuju saavutamise nimel. Kes sai suurema kimbu; kes sai kallimad kommid; kellele tehti abieluettepanek. Mina kogesin nendes postitustes paanikat. Naljakas, eksole? Võib-olla on asi lihtsalt minus.

Terve sotsiaalmeedia kihas meeste poolt suunatud õnnitlusi naistele, naiste poolt suunatud õnnitlusi naistele, kaubandus lokkas – noh, nii palju, kui see hetkel lokata saab. Kirjad, sõnumid, videod, allahindlused, kingitused, loosid, säutsud – naistepäev on muutunud nagu rahvuslikuks pühaks.

Istusin naistepäeva hilisõhtul diivanil, sõin sefiiritorti, mille olin kingituseks saanud ja mis on mu lemmik ning mõtisklesin, kui absurdne see on. „Kaunist naistepäeva meile kõigile!“, oli üks lause, mis eriti silma jäi. Kõigile?! Mida mehed sellest päevast saavad? Tunnevad üksnes hirmu, et lilled, kommid ja tordid õigeks ajaks õige naiseni toimetada. Sest hoidkujumal, kui naise sõbranna sai mõni tund varem „tunnustatud“...

Ma ei ole kriitiline ja püüan olla äärmiselt mõistev iga indiviidi suhtes, aga mulle tegi haiget, kuidas naised on nii ületähtustatud sel päeval. Veel enam, järgmisel päeval vilksas silme eest läbi uudis: „Kas naistepäev võiks muutuda ka Eestis vabaks päevaks?“ Ee.. kuidas, palun? Miks see mind häirib? Sest minu meelest ei ole see õiglane meeste suhtes.

Kas keegi üldse teab, millal on meestepäev? Mina ei tea. Tean, et kunagi räägiti, et see on veebruaris, nüüdisajal millalgi novembris. Muidugi, võiksin praegu kirjutamise ajal googeldada. Aga milleks? Keda ma lollitan? Iseennast. Ja lugejaid. Kui paljud mehed said meestepäeval pudeli? Või väga head seksi? Üldse seksi? Kui palju oli meestepäeval sotsmeedias selles osas kihamist? Mitte just eriti. Mäletan ühte mõtet: „Kes meestepäeval pudelit lauale mehele ei pane, jääb märtsis lilledeta.“ Aus ja andekas, mu meelest. Kas selle lause autor selle mõtte ka ellu viis? Vaevalt.

Terve naistepäev lugesin mõtteavaldusi sellest, kui võimsad on naised. Muidugi on. Absoluutselt. Ma ei kahtlegi selles. Olles ise naine, üksikema ja töötades kultuurivaldkonnas – pekki, ma olen üks väga tugev ja võimas naine! Aga ma olen seda iga päev. Ma ei soovi olla märgatud ja hoitud üksnes siis, kui kalendris on selleks märgitud õige päev. Ma soovin, et mees minu elus armastaks ja märkaks mind iga päev. Mul ei ole vaja kindlat kuupäeva kalendris, et lilli täis oleks mu tuba. Võin ka ise käia lillepoest läbi ja võtta endale kimbu tulpe. Või ostan endale tordi, kui on isu. Ja süüa seda koos kaasaga. Niisama. Tähtpäevata. Hea suhe ja armastav kaaslane vajavad tähistamist iga päev, sest see on haruldane. Armastus on haruldane.

Ja mida olen mina nende aastate jooksul õppinud – ma ei saa olla päriselt naine, kui mu maailmas ei ole ühte või mitut ägedat meest. Olen näinud, kui sügavad ja tundelised võivad mehed olla. Kui hoolitsevad ja tähelepanelikud on mehed oma lähedaste suhtes. Kuidas mees, kes armastab, asetab nii tihti enda heaolu tahaplaanile oma naise nimel. Olen kogenud hirmu mehe silmis, kui ta ei suuda vastata ühiskonna poolt seatud normidele. Olen kogenud valu mehe hinges, kui ta tunneb, et ei suuda igal hetkel olla nii tugev, kui ta tegelikult soovib. Olen näinud mehe piiritut rõõmu, kui tal õnnestub oma eesmärk ellu viia. Olen olnud hetkes, kui meest valdab raev, sest ta ei ole iseendaga rahul. Olen pühkinud mehe pisaraid, kui ta tunneb end läbikukkununa. Olen hoidnud mehe kätt, kui ta tunneb end füüsiliselt abituna. Olen näinud ja kogenud meeste emotsioone, nende valu, mõtteid, tundeid, eesmärke, hirme, rõõmu – ja ennekõike hirmu saada haiget, pettuda, loota asjatult. Olen näinud väga ilusaid mehi. Hingelt, just. Ja minu silmis on nad sama palju väärt tähistamist, hoidmist ja juubeldamist. Miks me seda siis ei tee?

Ma näen, kui raske on olla mees. Ja ma näen, kui raske on olla naine. Ent, mida viimasel ajal eriti kogen, on naiste jumalikkuse, väe ja võimsuse rõhutamine, kus mehed jäävad oma tundemaailmaga tahaplaanile. Aga, mina oma kogemusega julgen väita, et ükski naine ei saa olla väge täis ja üdini jumalik Kuninganna, kui tema kõrval või elus ei ole õiglase ja õrna südamega Kuningat.

Mina juubeldasin naistepäeval meeste nimel, sest nemad ja nende õrnus, tähelepanelikkus ja armastus, võimaldas meil – naistel - tunda end armastatult.

Foto: Elva Foto