Naisideaal:

välimus vs olemus

Sattusin hiljuti autoga sõites jutusaatele, kus oli jutuks keskmise mehe naisideaal. Üldiselt suhtun sellistesse mõtteavaldustesse skeptiliselt, aga mõtlesin, et kuulan siis...

Jutujärg oli parasjagu mehel, kes kirjeldas, et ideaalne naine – pange nüüd tähele - on suurte rindadega, suure tagumikuga ja nägu modellipildile vastav. Mul vajus suu lahti. Kuulasin nende vestlust ja hea, et avariid ei teinud.

Kas tõesti oleme arenguga punktis, kus suhtumine potentsiaalsesse partnerisse on nii pinnapealne? Olgu selleks lapsikus, teadmatus või lihtsalt lollus, aga sellised sõnavõtud on paljudele naistele laastavad. Ka meestele, kui vestlemas on naised. See loob tunde, et sellisena nagu olen loodud, pole ma piisav.

Aga, kui mul pole suuri rindu? Või, kui aastad ja gravitatsioon on oma töö teinud? Või, kui need rinnad on imetanud neli last? Või, kui mul pole jumalast antud Kim Kardashiani tagumikku. Temalgi pole. Aga mul pole ka sellist raha, et endale nihukest tagumikku osta. Ei tahaks ka, ausalt öeldes.

Kas ma siis polegi ilus? Kas ma siis polegi atraktiivne keskmisele eesti mehele?

Muidugi, adun, et igal inimesel on oma „maitse“. Mõnele meeldivad pikad, mõnele lühemad. Mõnele väga sportlikud, mõnele sobib pehmus käte vahel. Ent siiski, kas ei peaks olema oluline see, et inimene, kes on justkui see „ideaal“, on seda oma olemuse poolest? Ja välimus on boonus?!

Et tema nakkav naer tõmbab tähelepanu nagu mesilase värskele õiele? Et tema silmis peegelduv siirus lubab mul hetke uppuda? Et tema lahkus soojendab südant? Et tema samastumisoskus ülemeelikute lastega avalikus kohas paneb muigama? Et tema kannatlikkus poejärjekorras kasvatab usaldust iga piinava igavikulise sekundi haaval? Et tema toetav sõna raskel hetkel loob ülemõistuse turvatunde? Et lausutud sõnad on nii hellad, mistõttu soovin alati neid kõnelevaid huuli suudelda?

Keemia inimeste vahel on müstika. See on loodus. Imekaunis. Ent mulle näib, et see keemia baseerub sügavamatel aspektidel. Või vähemalt võiks. Näiteks selles, mille on kirja pannud kunagi kuskil üks ilus hing:

See naine on kaunis! Aga mitte nagu mõni klantsajakirja kaanepilt. Mitte sellisel moel nagu enamus modelle, kes on enne „väljalaskmist“ põhjalikult töödeldud. Ta on kaunis selle poolest, kuidas ta mõtleb ja armastab.

Ta on kaunis sädeme pärast tema silmis, kui ta räägib millestki, mis teda vaimustab. Ta on kaunis kõigi nende hetkede pärast, kui ta suudab inimesed enda ümber panna naeratama. Isegi, kui tal endal on kurbus hinges. Ei, ta ei ole kaunis millegi nii ajutise pärast nagu on välimus. Ta on kaunis sügaval enda hingetasandil. Ta on kaunis oma olemuselt.“