Naine töövestlusel

„Tere! Kuidas on teie nimi?“
„Tere, Kaidi olen.“
„Väga meeldiv, Kaidi. Rääkige palun endast. Kes te olete?“
„Ma olen... ma olen... Ma tahan... No, mulle meeldib... Ee... ma ei tea.“

Kui keskkooli lõpetasin, siis ei teadnud, mida edasi õppima minna. Sinna, mida justkui tahtsin, ei saanud sisse. Ja eriala, mida lõpuks läksin õppima, polnud väga minu pärusmaa. Ent midagi õppima pidi, sest kõrgharidus oli oluline. Ja enamik ju läks ka. Erinevus minu ja enamiku vahel oli see, et mul ei olnud õrna aimugi, kelleks saada tahan; mis valdkonnas tulevikus ennast töötamas näen ja kõige hullem - mida mulle teha meeldib. Väga raske on 18-aastaselt see valik langetada, kui viimased kümme aastat on õpetatud mõtlema, looma, arutlema, istuma, seisma, küsima ülejäänud klassikaaslastega samamoodi.

Laused nagu:
„Ära unista, tee kaasa!“
„Kus sa oled oma mõtetega? Tule tundi.“
„See küll õige kunst pole, tee nii nagu tahvlil on näide.“
„Vastad siis, kui küsin, mitte siis, kui idee tekib.“

Ja nii edasi... Terve keskkooliaja muditi meid ühesuguseks kuulekaks massiks ja siis 18-aastaselt noorelt keskkooli lõpus küsivad õpetajad: „Kelleks saada tahad?“ Ee.. ma ei tea ju. Öelge teie, sest viimased 10a olete öelnud, mida ja millal pean tundma ja mõtlema.

Mäletan, et terve täiskasvanuea olen tahtnud end tituleerida mõne ametinimetusega. Sest mulle on tundunud, et vaid nõnda suudan defineerida, kes olen ja mida elult soovin. Kui töötasin reisibüroos, siis uute inimestega tutvumisel ütlesin, et olen reisikonsultant. Ma tahtsin olla parim reisikonsultant.
Kui töötasin riigisektoris, ütlesin üleolevalt, et olen piirkonna arendusjuht. Kuigi, mulle ei meeldinud, mida igapäevaselt leiva lauale saamise nimel teen.
Kui leidsin enda jaoks teatri, siis ütlesin ülima uhkusega, et olen näitleja. Alati, kõikjal ja igas võimalikus situatsioonis rõhutasin, et olen näitleja. Ma tahtsingi olla näitleja.

Olin lõpuks leidnud valdkonna, kus meeldib olla, milles tegutsemine paneb mu elama ja lõpuks tundsingi, et olen täiskohaga näitleja. Sisimas teadsin, et see on mängult. Olen siiski pelgalt asjaarmastaja, kes tahaks olla suur draamalavade vallutaja. Aga esimest korda elus tundsin, et see on midagi, millega mulle meeldiks end tituleerida.

Kulgesin selles voos mõni aasta. Sisimas tegelikult itkemas, sest tagakuklas oli terve see aeg tunne: „Kaidi, tule mõistusele! Eestis on nii palju noori naisnäitlejaid, kelle eluunistus on olnud saada näitlejaks. Nad on selle nimel vaeva näinud. Teatristuudiotes käinud. Koolid lõpetanud. Ja nüüd arvad sina, et tuled eikusagilt ja oled näitleja valmis? Lubage naerda.“ Ja see mõte istus minus kogu aeg. See ahistas ja ängistas mind, sest ma ju nii väga tahtsin. Sest, kui ma näitleja pole, kes ma siis olen? Palusin, et minult ei võetaks ära see üks asi tänu millele end defineerida viimaks oskasin.

Ühel hetkel väsisin sellest ängist ja tundsin, et on aeg sellele tundele otsa vaadata ja sellega tegeleda. Ja teate, mis... Peale mõnda aega eneseanalüüsi ja -mõtestamist, mõistsin, et ei tahagi nii palju olla näitleja kui lihtsalt olla KEEGI. Olen alati tahtnud olla keegi. Mõistmata, et juba olen keegi. Alati olnud. Sünnist saadik. Ma tegelesin selle magusvalusa tundega mitu kuud.

Hetkel, mil päriselt lahti lasin ja taipasin, et olla keegi, ei pea ma end otseselt ametiga siduma, laskusid mu silmadelt klapid ja elu pakkus mulle terve võimaluste nimekirja. Milline vabanemine! Selle vabanemise käigus jõudsin ka sammu lähemale iseenda aktsepteerimisele sellisena nagu olen.

Ma tegelen näitlemisega, aga ma ei ole näitleja. Kirjutan luuletusi, aga ma pole luuletaja. Juhendan noori, aga pole õpetaja. Kirjutan enese teekonnast ja taipamistest väetekste, aga pole vaimne giid. Harrastan igapäevaselt joogat, aga pole joogainstruktor. Mul on kaks poega, aga olen palju enamat kui pelgalt ema neile. Kes ma siis olen? Olen naine, kes käib eluga käsikäes südant kuulates oma teekonnal. Olen kõik ja mitte midagi samaaegselt.

Mõistmine, et ma ei vaja olla keegi ühiskonnas, andis mulle vabaduse olla KES IGANES ja tegeleda KÕIGEGA, mis meeldib ja millesse armun. Kuna ma ei kategoriseerinud end inimesena mitte kuhugi, kinkis elu mulle võimaluse näha endas peidus olevaid andeid ja oskusi, mis avaldusid mitmes eluvaldkonnas. Imeline, kas pole? Kui mõistad, et sa võid olla kõik, olles mitte keegi, avaneb su ees terve maailm täis võimalusi olla kesiganes ja misiganes ükskõik missugusel hetkel.

Lasen lahti tavapärasusest, astun julgelt uude reaalsusesse ja olen just see, mis pakub mulle parasjagu rõõmu ja naudingut. Võin olla suusataja, kelgutaja, kokk, luuletaja, filmikriitik, tantsija, raamatunautleja, armastaja, parim sõbranna, hoolitsev tütar, lohutust pakkuv õde, muusik, puhastusteenindaja, autojuht, pikamaakõndija, kaisukaru lapsele, näitleja, lavastaja, turundus- ja avalike suhete juht, publik, uneleja, kirjanik, oma kodu valitseja, joogi, sisekujundaja, jumestuskunstnik, lihtsalt kunstik, DJ, kostümeerija.

Võime olla, kes iganes. Kes oled Sina?