Mis on päriselt paarisuhtes oluline?

Räägime suhetest. Romantilistest suhetest. „Armastus võib ju olla, aga see ei tähenda, et see suhe toimib,“ ütles mulle mu sõber. Ise arvan, et sellise stsenaariumi puhul pole jõutudki armumisfaasist armastuseni. Ehk hoidiski koos üksnes meeletu kirg ja iha teineteise järele.

Kui jõuti olmeperioodi, kus algas äge nurkade nüritamine, siis mõisteti, et kõik mis on ilmnenud, on eemaletõukav. Aktsepteerida ei suudetud – sest see on ju raske ja ebamugav. Võibolla avastati, et see inimene, kellesse justkui oldi armunud, inimesena päriselt ei meeldigi.

Sest armastus – vähemalt minu jaoks – tähendab päriselt ja lõpuni teise inimese aktsepteerimist. See on kohati ikka paganama tülikas. Aga muul moel suhe jällegi ei toimi. Ainult läbi selle, et kaks inimest on teineteise ees „alasti“ ja heidetakse valgust ka nendele külgedele, millega igapäevaselt tegeleda ei tahaks. Ent peab. Sest vastasel juhul jäädaksegi seda armumistantsu ja peitusemängu mängima.

Üks guru, keda jälgin, ütles: „Kõik armusuhted ja abielud on ilusad ainult teatud aja. Pärast seda on üks suur ärevus ja ebamugavus, sest inimesed püüavad omavahel mätšida. Ka tähtkujude põhjal. Aga kaks inimest ei saa olla lõpuni täiesti ühesugused. Nad ei saa 100% mätšida.
Kui aga suhtes on eesmärk pakkuda õnnetunnet oma kaaslasele, jagada temaga oma rõõmu, asetada tema heaolu enda heaolust kõrgemale – ja seda teevad mõlemad partnerid – siis saab kokku probleemivaba ja väga hea suhte. Astroloogiaga pole siin midagi pistmist.“

Nõustun selle mõttega absoluutselt! Päriselt teisest inimesest hoolimine on oluline. Muidugi, on relevantne ka kõik muu, mis kaaslases peitub – väärtushinnangud, põhimõtted, hobid. Aga kõike seda annab kohandada ja jagada, avardades teineteise mõttemaailma.

Teineteise hobisid, aga ka uusi hobisid saab katsetada koos. Kui meeldib, saab jätkata ühiselt hobitamist. Kui ei meeldi, on see aeg iseendale ja leida koostegemiseks mingi muu tegevus. Sest, ohsamujumal, kui palju ägedat on tänapäeval olemas, mida on võimalik koos teha!

Rääkides erinevatel elufilosoofilistel teemadel, jagades oma mõttemaailma, väärtushinnanguid, soove, unistusi ja püüdes mõista teise mõttemaailma, on väga oluline osa suhtest. Kui selles tekib erimeelsusi, siis suhtudagi sellesse, kui võimalusse ennast kasvatada ja avardada. Aga mitte tekitades sellest ohumärki, et mõtleme erinevalt – läheme laiali. Erinevused rikastavad maailma. Päriselt.

Ehk siis kõik see pläma, millele nii palju tähelepanu pööratakse, mis on justkui suhtes oluline teise inimese puhul ja mille orki ka ise kukkunud olen, on tegelikult nii ebaoluline. Oluline on aga see, kas inimene su kõrval on päriselt hea? On ta soe sinu suhtes? Kaaselanike suhtes? On ta viisakas klienditeenindajaga? Kuidas ta suhtub naabrilastesse? Kui jääd diivanile magama, kas paneb sulle teki peale? Või kui pea valutab, kas tõuseb ja toob sulle rohtu? Või uurib, kas oled vett piisavalt joonud?

Kas ta lisaks su välimuse kiitmisele ja ürgoietele voodilinade vahel, ka päriselt huvitub, kuidas su päev läks? Kas tal on meeles hetked, mis sinu jaoks on päeva jooksul olulised? Kas ta elab kaasa su võitudele? Kas ta toetab sind komistushetkedel? Kas ta päriselt huvitub sellest, kuidas üks või teine asi sind tundma paneb?

20ndates hindasingi meestes hoopis muid väärtusi, sest mul endal oli vähe elukogemust. Polnud kogenud üksijäetust, hakkamasaamatust, kriisis olemist, abitust, nõutust. Vaatasin, et inimene välimuselt meeldiks; et mina talle meeldiksin ja kui mõni hobi klappis ka, siis no, tuld!

Muidugi, on ka täna oluline, et inimene mu kõrval oleks füüsiliselt mu jaoks atraktiivne. Aga mida aeg edasi, siis seda enam tunnen, et suhtes on siiski oluline, et inimene päriselt hoolib minust. See on boonus, kui ta on totaalselt mu maitse ja iga kord, kui uksest sisse astub, käib judin üle selja ja mõtlen: „Pekki, kui seksikas kaaslane mul on!“

Aga olen veendunud, et isegi, kui mu kõrval oleks välimuselt täielik donžuan, kes iga öö viib mind kolm korda tippu, aga päeva lõpuks ta ei vaevu minult küsima, kuidas mu valge aeg möödus; kas koosolek möödus edukalt; mis mind kurvastab laup hommikuti, siis see suhe teabmis kaua ei kesta.

Miks otsime alateadlikult oma vanematele sarnaseid kaaslasi? Sest sealt pärineb meie esimene kokkupuude armastusega. Loomulikult, kui lapsepõlvekogemus on funktsionaalsest peresuhtest. Just see mälestus armastusest, mida ema/isa on pakkunud, on ülim näide pärisarmastusest, mida otsime täiskasvanueas kaaslastelt. Minul on olnud õnn kogeda seda, et vanemad päriselt armastasid mind lapsena, noorukina, aga ka nüüd, kus ise olen 30ndate keskel ja nemad oma 70ndates.

Ma ise olen ääretult empaatiline, emotsionaalne ja väga sügava tundemaailmaga. Ja tunnistan, et ma ei saagi hakkama kaaslase kõrval, kes ei paku mulle vastu sellist sügavust, mõistmist ja soojust. Mul hakkab kohe seest kriipima, kui tajun, et teine jääb suhtes veidi konservatiivsemaks, eemalhoidvaks või tema huvi minu tegevuste suhtes on leige. Mistõttu tean, et ma ei vaja pudrumägesid ja piimajõgesid – see teeb küll elamise lihtsamaks, aga hapnikuna ja hästitundmiseks suhtes vajan pärishoolimist.

Nagu öeldakse, kõige ilusam naine on armastatud naine. Punkt.