Kuidas armastada?

Olen palju kirjutanud suhetest ja armastusest. See on temaatika, mis on mulle kõvasti haiget teinud, aga millest olen püüdnud ka enim sotti saada. Just ideest, kuidas leida enda kõrvale inimene, kes päriselt oskab, tahab ja suudab mind aktsepteerida. Mitte illusoonina minust, mille ta enda peas on loonud.

„Sa oled nii äge!“, on lause, mida kuulen pea iga tutvuse järel. Millegi pärast see „ägedus“ ajaga hajub ja ilmnevad nõudmised. Mina olen aga sama... Mis juhtus?!

Olen mõistnud, et minus on atraktiivne joviaalsus, sõbralikkus, rõõmsameelsus, tütarlapselik vaimustus maailmast, lapselik naivism, positiivsus. Aga kõik see ülejäänud osa, mis minus on ka – tükati ebakindlus, oskamatus mõnedes olukordades rahu säilitada, ülereageermine ja – mõtlemine, emotsionaalsus – need on omadused, mida pole soovitud aktsepteerida.

Aga teate ju küll, et mündil on kaks poolt. Sest elu on tasakaalus. Soovid kogeda üht osa, pead armastama ka teist poolt.

Mida vanemaks saan, seda enam näitan kohe alguses enda kõiki osasid, sest tunnen, et pole mõtet mängida mänge. Milleks? Tõde tuleb niiehkii päevavalgele.

Kui 20ndates on aega peitust mängida, siis 30ndates tahaks selle osa eemale endast lükata ja elada päriselt. Iseendana. Ja nautida elu mehega, kes võtab mind üleni vastu. Ka nende külgedega, millele esialgu valgusvihku suunata ei taha, aga peab.

Kuidas siis käib see päris armastamine? Kuidas leida enda kõrvale inimene, kes tuleb ja võtab kõik vastu ja jääb mu selja taha ka hetkedel, kui ma pole nii ilus ja pehme? Mul on sellele vaid üks vastus. Ta tuleb ainult ja ainult siis, kui olen iseenda päriselt vastu võtnud. Kui tunnen endas neid võluvaid ja ägedaid omadusi, aga paitan, hoian, tervendan ja tervitan ka neid külgi, mis pole nii kaunid.

Ja muud polegi. Olen endiselt veendunud, et armastada on nii lihtne. Sest, kui armastan iseennast, siis ka teiste armastamine tuleb iseenesest. Kuidas? Sest armastus pole üksnes iha ja kooselu loomine.

Armastus on kaastunne, soov olla päriselt hea, oskus mõista teist inimest ja iseennast, suutlikkus vabandada ja andestada, tahe panna teise inimese heaolu enda omast kõrgemale, ego ületamine, elu kui peadpööritavate võimaluste nägemine, looduse märkamine ja ennekõike – usaldamine, et kõik, mis on tulnud, läinud ja tulemas veel, on vajalik, et areneda sel inimese teekonnal.

Vahel on tunne, et armastus ei mahu mu sisse ära. Siis jällegi hetkedel, kui olen ärritunud, et vahest teda polegi mu sees. Aga see tunne nagu oli täna, mil seisin keset loodust ja ma tundsin, et õhk mu ümber on vastupandamatult sametine – need lõhnad, vaated, see hetk – ma olin täitunud armastusest. Ma olin nii õnnelik ses hetkes. Teadsin, et see ongi armastus.

Armastus lihtsalt on. Kogu aeg. See ei muutu või ei kao kuhugi ära. Näikse, et mina vahepeal pimestun kogetud kannatustest ja peidan ta nii sügavale enda sisse ära, et ei taju teda. Aga iga kord ta pääseb minus uuesti valla. Ja iga kord järjest suurema jõuga. Ühel hetkel ta enam ei kaogi. Siis jäängi temasse puhkama.