Kui mõistad, kes oled, siis Sa ei solvu

„Muidu norm tšikk, kui ei solvuks iga asja peale“, kirjutas klassivend 12. klassi lõpus minu koolilõpuraamatusse. Tegelikult mitte ainult tema. Mitmed tögasid minu imepärast solvumisoskust. Üks, mis veel meelde jäi, kõlas nii: „Võitles tulihingeliselt alati meie õiguste eest. Kui ainult ei võtaks kõike nii isiklikult...“

Jah, minu viga oli, et kooliajal solvusin alalõpmata ja praktiliselt iga asja peale. Täna mõistan, miks keskkoolis see kõik nii raske mu jaoks oli. Ma ei suutnud leppida olukordadega, kus ma pole kõigile meele järele. Mõte, et võiksin kellelegi mitte meeldida, oli minu jaoks laastav. Ja sestap minu valukeha pidevalt käivitus solvumisena. Ja sestap ma pidevalt püüdsin olla „parem“.

Sõbrannagi 12. klassi lõpus kirjutas mulle: „Kaidi, kahju, et unustasid - kõigiga ei saa sõber olla.“ Vajadus meeldida ja olla meele järele, on täiesti normaalne. See on lausa inimese baasvajadus. Ebanormaalseks muutub see siis, kui see vajadus võtab elu üle.

Aastad on õnneks head tööd teinud. Olen kohanenud inimestega ning õppinud mängima seda suhtlemismängu, kobades vaikselt etteantud reeglites. Keeruliseim on olnud aga tõdemus, et inimesed ongi aeg-ajalt tahtlikult pahatahtlikud. Aga miks? Miks ütleb keegi teisele tahtlikult halvasti?!

Ka täna, olles 35. aastane, vahel vaatan jahmunult inimesele otsa, kui ta enda lõbuks ütleb midagi teravat. Miks? Mida ta sellega saavutab? Aeg-ajalt ongi tunne, et justkui olen kuskilt mujalt pärit – mitte siit maailmast.

Aga, mis on nende aastatega keskkoolist saadik muutunud, on arusaam, et teiste väljaütlemised on nende inimeste enda valu. Need „deemonid“ pole kuidagi seotud minuga. Kui seda mõistsin, siis olukorrad, mis vanasti viisid solvumiseni, tekitavad täna kaastunde. Sest näen, et ütlejal on raske. Mitte minul.

Leppimisse olen jõudnud iseenda otsingutel. Sel teekonnal olen õppinud austama tundmaõpitut (iseennast). Mis peamine, väärtustama ning nägema ennast tervikuna – sellena, kes tegelikult olen. Selles kohas on võimatu solvuda.

Kuidas? Näiteks, keegi ütleb mulle: „Sul on koledad blondid juuksed.“ Kuulen sõnu, aga need ei resoneeru kuidagi, sest mul on ju tumedad pikad juuksed. Iga sõna selles lauses on minu jaoks absurdne.

Sest isegi, kui tema näeb mind blondina – tema reaalsuses olen just selline - siis enda reaalsuses olen tumedate juustega. Vaatan lausa üle õla, mõeldes, huvitav, kellele ta seda ütles, sest mina olen ju brünett. Ma tean, et kes olen. Öeldu ei solva mind.

Sarnaselt viibin igas elusituatsioonis, kus on mängus teiste arvamus. Sest see on nende arvamus.

Kuskilt lugesin mõtet: „See, kuidas Sina mind näed, on Sinu peegeldus iseendast. Ja pole kuidagi seotud minuga.“

Meenuta seda mõtet hetkedel, mil tunned end haavatuna teise öeldu poolt.