Kuhu Sa kiirustad?

Äratuskell helises liiga hilja. Ilmselt vajutasin seda unesegaselt kolm korda edasi. Jälle. Voodiservale istuli, ringutus – ai, see surmväsinuna ühel küljel magamine ei ole mu puusale hea.
„Issand, ma kõlan nagu vanainimene.“
Duši alla. Vannitoast väljudes, hõikan õrnal häälel üle poistetoa ukse: „Aeg on ärgata, Nööbikesed.“ Esimesed kaks korda lausun seda õrnal häälel, kolmandal korral plaksuga laetuli näkku sirama ja teraval toonil: „Kuulge, poisid, üles!“

Tajun kuidas kurku hakkab kuivus tekkima, sest aeg on armutu. „Pekki, täna jälle ei saa õigel ajal toast välja!“ Mõni hetk hiljem kallistame suurema poisiga välisuksel, kordan üle ohutusreeglid rattaga liikluses olemisel, avaldan armastust, musitan ja saadan kuti üle läve.
„Jess, one done, one to go.“

Järgmisel hetkel kohv kolme lonksuga tühja makku ja olemegi koolieelikuga autos. Kiirustan „aeglaselt“, püüdes last mitte tirida enda järel, lasteaiaukse poole, korrates vaiksel häälel mantrat: “Musu, tee ruttu! Ma jään hiljaks.” Väldin samaaegselt pilku, mis küsib, et miks kogu aeg on emmel kiire. Mõistan teda sõnatult, aga aega selgitamiseks pole. Kas oskaksingi vastata? Naeratan, ignoreerin hetke ja panustan leebemale karistusele. Õnneks ta mõistab. Musid-kallid-paid ja juba ongi minu beež mantlisaba väljumas lasteaiauksest. Kiire pilk aknale, rutiinne õhusuudlus ja olengi mõtetega tööülesannete juures.

Põmm-põmm-põmm-põmm lööb sisemine kell, kui enne päeva lõppu saadan valguskiirusel viimaseid kirju, hoides lootust õigeaegselt aeda jõudmisel.
„Jaa, kohe... koheeee... koheeeeeee...
„Teie peatset vastust ootama jäädes
Kaidi“
„Nii, kõik!“ Viimaks autos.

„Jess!“, parklas on üks parkimiskoht võimalikult lasteaia värava lähedal. Hõlmad lahti, jooksen rühma, selg märg ja hing paelaga kaelas – peaks rohkem kardiot tegema! - õnneks uksest sisse astun mõistlikul ajal.
„Vedas!“

Musid lapsele ja autopiloodil küsin: „Nööbike, kuidas päev läks?“ Püüan tema päevaseiklusi kuulata, ise samal ajal teda riidesse toppides - kuigi ta saab ka ise ideaalselt hakkama enda riietamisega. Naeratan tema naljale, aga kui nõmedalt aus olla, siis teesklen. Sest, egas ma kuulanud - reageerisin üksnes tema ilmele. Kohutav, ma tean, aga ma tõesti ei kuulnud. Mõttes üksnes õhtune „to-do-list“. Ja siis äkitsi meenub, et üks oluline kiri jäi vastamata. Nagu kuumahoog käib üle selja. Viuh!
„Kurat!“

See teadmine tekitab ärevust ja jälle lausun: “Teeme nüüd ruttu, Musu!” Astume, peaaegu lennates, lasteaia uksest välja, kui ukselävel põrkume ühe lapsevanemaga, kel õrn naeratus näol ja ta nii muuseas ütleb: “Sul on kogu aeg kiire. Mul oli ka kunagi. Enam ei ole.” Ja musitab kõhukotis oma mõnekuust beebit. Nägu on õndsust ja armastust täis. Ma vakatan. Tema pilk, sõnad, olek õhkavad rahust – ehkki tal on mõnekuune tita...

„Oeh. Jah... Eksole,“ naeratan viisakalt ja liigume lapsega uksest välja. Naise öeldu haamerdas minus koduukseni. „Jah, ongi. Miks? Kuhu? Ah, mõtlen, kui selleks aega üks hetk on…“ Koju jõudes ootab ees tavapärane rutiin: suur lähker kohvi hinge alla - mis täna on juba neljas, suurem laps (ja osadel päevadel ka väiksem) trenni, siis trenni järele, õhtusöök, köögi koristamine, mis toimub paralleelselt suurema lapse õppimisega; väiksema lapsega tegelusvihikus paari ülesande lahendamine; pesu pesema, pesu kuivama, kuivanud pesu kappidesse; võimalusel kiire jõmmiring; tagasi koju. Järgmine tassitäis kohvi.

Avapaugu saab väidete ja vastuväidete voor, mille algatab lause: „Hakkame magama sättima.“ Pool tundi hiljem lõpetan õnneks võitjana. Lapsed on voodis. Vaikus. Paus. Hingan keset tuba seistes. Kohvi asemel otsustan piparmünditee kasuks. Istun köögilaua taha, avan arvuti ja leian lõpuks aega kirjale vastamiseks, mis lasteaias meenus. Ent ühest vastamata kirjast on saanud viis. Tund on läinud. Plaks – arvutikaas kinni. Kell on 22.

Pesen hambad – jumaltänatud, et jõmmis saunas käisin, üldse ei jaksaks praegu duši alla minna - viskan voodisse pikali, avan raamatu. Peale kolmandat lauset vajuvad silmad kinni ning lugemisest ei tule jälle midagi välja. „Kas ma üldse kunagi selle raamatu lõpetada jõuan?“, sulgen raamatu ja asetan öökapile.

Haaran kaisuka embusesse. Enne uinumist jõuan veel mõelda, et kas selline ongi elu? Selleks sünnitaksegi? See ongi elu mõte? Mõttelõnga katkestab tohutu rammestus. Uinun. Vastust ei saanudki.

Ja nii iga päev. Kuniks elu teeb omad korrektuurid.

Kirjutasin selle loo aasta aega tagasi. Aastaga on palju muutunud. Näiteks, täna ma ei kiirusta enam. Vähemalt mitte iga päev. Sest tegelikult soovin ju elada selliselt, et ei tekita oma lastes tunnet nagu elu olekski üks orav-rattas-jooksmine. Tahan elada, nautides pikki nädalavahetuse hommikuid. Tegeleda hobidega. Armastada. Vaadata terevisiooni ja juua rahulikult kohvi, ehk ka süüa hommikuti midagi. Jalutada koolieelikuga rahulikult lasteaeda, märgates Halloweeni kaunistusi lasteaia hoovis - nagu täna vaatasime. Huviga kuulda õhtuti tema päevaseiklustest. Käia poiste trennides kaasas ja vaadata nende arengut. Soovin, et poistele ei jääks lapsepõlvest mälestust, kuidas suurtel oli alati kiire...

Varem elasin teadmisega, et nii ongi õige, sest öeldakse ju, et teisiti pole võimalik. Kui sul on aega, pole sul raha; kui sul on raha, pole sul aega. Kuskil oli algoritmis aga viga sees, sest mul polnud kumbagi. Täna on mul aega rohkem, raha ikka sama palju (või vähe). Aga eelistan elada rahulikumalt, nutikamalt ja kiirustamata. Võib-olla olen lihtsalt aastatega muutunud vähemnõudlikumaks. Õppides väärtustama ja hindama asju, mida raha eest ei saa niiehknii.

Igal juhul... Ma ei taha lastele õpetada seda, et kogu aeg ongi kiire. Soovin neile ellu kaasa anda mõtte, et tehku seda, mis teeb neid õnnelikuks. Järgnegu oma unistustele. Ja ON OKEI mõni aeg elada kiirustades, aga tuleb osata õigel hetkel käsipidur peale tõmmata, kui aeg hakkab kontrollima neid, mitte vastupidi.

Kõige olulisemad on lähedased ja aeg nendega. Ka enda aeg iseendaga. Ja OSKUS hingata endasse hetki - lõbusaid hetki, edukaid hetki, kiirustavaid hetki, pisarais hetki ja hetki, kus maailm peatub, sest viibiv on nii magus ja hinnaline. Õpime kiirustamise vahele pause tegema, et ei jääks märkamata ja „nuusutamata“ need inimesed, kelle nimel oleme valmis andma oma elu.

Foto: Fotograatsia