Julgus lõpetada ja uuesti alustada

Nagu igal asjal on algus, on kõigel ka lõpp. Lugu, mis otsib oma lõppu, annab nii tugevalt märku, et viimase sammu tegemine on möödapääsmatu. Kui miski on vajanud ülemõistuse pikalt tagant sundimist, siis polegi see õige tee. Muutusesse aga võiks suhtuda uudishimu ja elevusega, mitte kõhedusega. 

Tavaliselt on iga lõpp valuhell. Või mingil määral emotsionaalne. Samas, iga uus algus on jällegi pelutav. Vanas kinni olla tundub ohutu ja mugav. Vaatamata asjaolule, et lahkuda sooviv enam ei toimi hästi. „Aga see on ju see „minu“ vana“, võib mõelda. Kõik on ootuspärane. Toimib, noh! Mis siis, et läbi ebamugavuse, aga toimib.  

Ent alati on valik, kuidas ja mis tundega saabuvasse suhtuda. Vahel piisab üksnes lubamisest otsasaanul lahkuda. Muud polegi vaja. Aga vahel on tarvis kriipsu võrra enamat. Näiteks, huvitunult lubada uuel jalutada uksest sisse. Jäädes kõrvaltvaatajaks toa tagumises nurgas ning vaikselt märkmeid teha, kuidas uus energia asetub ellu. Avastada põnevusega, mis huvitav „tegelane“ saabunud on. Tasa ja targu. Sest ükski asi ei tule, lähe ega ole põhjuseta. Mina usun, et kokkusattumusi pole olemas.  

Kohati tundub, et elu on otsekui mitmemaitseline jäätis - lihtsalt haara lusikas ja kaevu uutesse maitsetesse. Isegi, kui olen harjunud vaniljega. Pole aastaid, võib-olla isegi mitte kunagi kogenud teisi maitseid, ei tähenda, et neid olemas ei oleks. Või, et need mulle ei meeldiks. Võib-olla isegi rohkem kui vanilje?  

Tuleb lihtsalt, maakeeli öeldes, kõik per*e saata ja vaadata, mis juhtuma hakkab... ;)  

Paigalseis ei ole mulle meelepärane. See muudab mind rahutuks. Lihtsad, lõbusad, eesmärgitud hetked on jällegi joovastavad. Teisalt, liiga paljude kohustuste, tegevuste, uute projektide ja plaanide elluviimise all hakkan kiirustamisest ägisema ja muutun kurvaks. Lausa depressiivseks. Taara avita!, kuidas leida siis kese ja sellele toetuda?

Olen sellest elust lõpuks nii palju sotti saanud, et seda tuleb õppida (!) elama. Ma ei osanud seda kohe sündides. Ilmselt ka täna jääb palju vajaka.  Aga nagu õppisin lapsena kõndima, rääkima, sööma, on tarvis ka õppida elama. Alati ei õnnestu. Lohutav on aga see, et mul on piisavalt aega komistada ja uuesti alata.

Kasvõi alustada mõttelt, et alati polegi sihti. Või alati pole kerge. Ja alati polegi head lahendust. Ning igakord ei taha või ei viitsi. Aga ka, et alati ei lähe kõik planeeritud radadel. Ja järgmiseks mõista, et alati – absoluutselt alati - on võimalik võtta hoog maha ja astuda samm tagasi. Muuta suunda. Loobuda. Alla anda. Edasi suruda. Misiganes tol hetkel enda jaoks töötab.

Ja kõige sellejuures tõdeda, et isegi, kui mitte millelgi pole mõtet, siis edasiviiv jõud võib peituda ka lihtsas arusaamises, et... Mulle on antud võimalus elada. Nii nagu oskan. Ja nii, et on hea tunne. Punkt.

Mulle aina enam meeldib mõelda, et elu on justkui unenägu. Luban sel unenäol end haarata oma seiklustesse. Ka siis, kui ei tunne kohe selle reegleid. Eksides, loobudes, uuesti alates, andestades, vabandades, kartes, armastades – aga ikka edasi. Kasvõi sihita. Küll siht selgub kulgemise jooksul. Et, kui ühel hetkel ärkan sest’ unenäost, oleks hea meenutada: „Kurat, küll oli hea uni!“