Hakka tööle

Kui oled elus vähemalt ühe korra lugenud mõnd eneseabiraamatut, siis kindlasti ka kogenud, et neid on mõnus lugeda. Tekib eufooriline tunne ja on täiega nö „väestav“. Oled kogenud? Kindlasti oled.

Mõneti see aitab ka. Just inspireerides. Samas, kui aru saamisele tegusid ei järgne, siis inspireeritud tunne hakkab hääbuma. Miks? Sest ainult lugemisest ei piisa. Tööd on vaja teha.

Tuleb mõista asjaolu, et raamatud mõjuvad inspireerivalt ja neid on väga hea lugeda, sest inimesed kirjeldavad oma eduelamust, mis on kõrge vibratsiooniga. Aga enda elu ainult lugemisest siiski paremaks ei lähe. Usu mind, ma tean. Olen kõik nö shortcut’id oma elus järele proovinud. Miski ei aidanud enne, kui päriselt tööle hakkasin endaga.

Nende raamatute ühine nimetaja on muutuste jõud. Ehk siis kõik need inimesed raamatu kaante vahel on totaalselt muutnud oma elu. Muutnud iseennast. Hetkel, mil inimene otsustab hakata ise oma elu juhtima, tehes selleks midagi täiesti „väljaspool kasti“, hakkavadki pöörased, ootamatud asjad juhtuma. Kusjuures, väga kiiresti.

Raamatust saadud energia kestab mõni päev. Mõtled ehk ise ka, kuidas sinu elu nüüd helgeks ja õndsaks muutub. Sest sa arvad, et hakkad ka tööle endaga. Ent tegelikult, niipea, kui raamatu tagasi riiulile asetad ja OMA elu hakkad elama, kaob inspireeritud olek. Ja ühes sellega ka tegutsemistahe. Räägin taas oma kogemusest. Tekib käega löömise tunne ja tundubki, et raamatutest kasu pole.

Või.. Vahest mõnd asja proovidki uut moodi teha. Nagu varasemalt minagi. Kui aga alguse entusiasm vaibub, siis puhtalt tahtejõu pinnalt hästi ei viitsi jätkata. Igapäevased praktikad tunduvad tüütud. Tekib viitsimatus.

Veel enam, kui mõnele (ebateadlikule) sõbrale rääkida oma otsinguteekonnast, kes laia naeruga alavääristab idanema hakanud inspiratsiooni, siis tekib endalgi mõte:

„Tsiisas... olen vist tõesti imelik, arvates, et igapäevased mõttevabad hetked ja õppides tundma inimese 5 keha süsteemi, mind aitavad. See ju puhas uhuu-teema.“ Ja ongi selleks korraks kõik. Ring sai täis.

Kuni uue hetkeni, mil elu nii pe*ses on ja valu enda sisse ära ei mahu. Haarad taas raamatu järele, kust sõltlase kombel uut doosi ammutad. Nõnda aasta-aastalt.

See pole jätkusuutlik. Sest lõpuks ei muutu elus midagi ja selline sihita pimeduses ringirattast käimine ning emotsioonide tulvas elamine on äärmiselt kurnav.

Mis on point? Hakka tööle endaga. Töö iseendaga ei kätke aga viirukitega toa energia puhastamist. See on puhas esoteerika ja see sind ei aita. Töö iseendaga vajab tahtejõudu. Järjekindlust. Aru saamist! Ja ennekõike SOOVI asuda ise oma elu juhtima ning olema valmis end distsiplineerima, et ka rasketel hetkel jätkata tööd.

Muutused saavad tulla, kui lubad nendel ellu astuda. Lubamisejõud on vägev. Aga tegelikult on võti hoopis otsuses.

Otsustan, et mul on kõrini. Otsustan, et senine eluviis mind ei rahulda. Otsustan, et ma ei anna alla ja praktiseerin seni kuni näen muutusi. Olen avatud uutele võimalustele ja võtan vastu avatud südamega selle, mis lubab muutustel sündida. Olgu selleks raamat, koolitus, sõbra soovitus mõnest kursusest. Ma luban, otsustan ja alustan tööd endaga.

See tee viib Sind kohale. Järjepidev tegevus „no matter what“ loob ruumi endasse, et viimaks saaksid aru, mis on tegelikult elus oluline. Saabud kestvasse rahulolutundesse.