Armastan Sind, aga Sa ei meeldi mulle.

Inglise keeles on väljend: „I love you, but I’m not in love with you.“ Eesti keeles võiks see kõlada selliselt, et ma armastan Sind, aga ma ei ole Sinusse armunud. Kas olete täheldanud, kui oluline on selle mõtte olemus? Ja kui laastavalt selle avastamine suhtele võib mõjuda? Kuidas sellest ainsast mõttest võib alguse saada kooselu purunemine... Ent siiski, see on oluline tõdemus, mida ei saa vältida. Ja mis kohati on ka hea kontrollküsimus.

Olen olnud suhtes, kus armastan. Sügavalt. Jäägitult. Aga mingi aja möödudes, tunnen, et see inimene justkui enam ei meeldi mulle. Ma aktsepteerin ja hoian, aga suhtesse on imbunud teatud kaugus, külmus ning sellega ühes ka üleüldine pealiskaudne viisakus. Lõpuks on see viinud punkti, kus pole ka enam armastust.

Mina täna olles hetkes, kus ei jaga oma elu kellegi erilisega, tunnen, et see on väga kandev argument, et potentsiaalne partner peab päriselt mulle inimesena ka meeldima. Peab olema sarnane huvi(d), mis seoksid ka 10a pärast. Sest nii pagana lihtne on armuda, aga jätkuvalt armastada ja jätkuvalt tunda, et mu kõrval olev inimene on lihtsalt kõige ägedam inimene maailmas – vott see on midagi, millele tuleb just algusjärgus enim tähelepanu pöörata.

Olen tänulik elule, mis on toonud minuni kahe erineva jutusaate juhtimise. Mu saatekülalisteks on olnud mitmeid selliseid inimesi, kes on olnud 20a kooselus. Õnnelikus kooselus. Selliste külaliste puhul ei ole lasknud mööda võimalust küsida, mis on õnneliku kooselu võti. Ja teate, mida nad vastavad? No, muidugi, austus ja lugupidamine ja hoolivus ja teise inimese heaolu enda heaolust kõrgemale seadmine jne. Nagu me kõik teame, kuidas tuleks suhtes käituda. Aga üks asi, mis kipub olema eranditult sama kõigi nende ilusate ja pikkade kooselude puhul – ja just õnnelike kooselude, sest ega võib ju 50a ka koos elada, ent mitte olles sealjuures õnnelik - on üks mõte: „Mulle lihtsalt nii väga meeldib, milline mu abikaasa inimesena on! Ta on nii hea, nii hooliv, nii aktiivne, nii ...“ Omadussõnad on olnud erinevad, mis sellele „nii-le“ järgnevad, sest inimesed on erinevad ja hindame erinevaid omadusi. Aga, mis kordub: mulle päriselt meeldib see inimene, kellega elan. Ikka veel.

Ma ei teagi, mis mu tänase kirjutise mõte on... Ehk see, et olge selle mõtte osas tähelepanelikud. Kui see hetk on käes, mil armastus või hoolimine on, aga meeldivust enam justkui mitte, siis on tagumine aeg muutusteks. Ka suhtesiseseks.

Ja kui olete alles deitimas, siis pange tähele, mis tunde teie väljavalitu teis tekitab; kuidas ta käitub ümbritsevate inimestega; kui hooliv on ta oma sõprade, pere, lähedaste suhtes; millised on tema hobid ja kas need võiksid olla ka sinu hobid või äkki on ka ühine hobi; kuidas ta käitub liikluses; kuidas ta suhtub loodusesse ja loomadesse; milliseks ta muutub, kui on kiire; mis teda ärritab ja kuidas ta ärrituvusele reageerib; kuidas ta suhtub teie maailmavaatelistesse erinevustesse; kui tihti ta naeratab ja Su lähedust soovib.

Kui meile keegi meeldib või oleme armumas, siis ikka püüame olla ilusamad ja paremad kui tavaolekus. Ent just teise inimese jälgimine looduse, ümbritseva ja tema teiste suhete osas, annab selguse, millise inimesega on tegelikult tegemist.

Mida mina enda kogemusest võin öelda on see, et kui midagi alguses alla suruda, mõeldes, et oh, see ei hakka mind hiljem häirima, siis see alati on hakanud...